Psühholoogia, mida õpetatakse ja õpitakse ülikoolis, ning mida kasutavad oma töös psühholoogid, on mõnevõrra teise tähendusega, kui see, mida kasutatakse igapäevakõnes, kui öeldakse sõna „psühholoogia“. Tegu ei ole teiste inimeste mõtete ja tunnete „ära mõistatamisega“ või manipuleerimisega.

Psühholoogia on teadus. See tähendab seda, et psühholoogia on sarnane näiteks bioloogiale. Nagu bioloogias, nii on ka psühholoogias teooriad, mille tõestamiseks kogutakse andmeid. Psühholoogia teooriad käivad inimeste käitumise kohta, püüdes selgitada käitumise põhjuseid. Teooriatest tulenevad seaduspärasused, millega tahetakse selgitada, mis juhtub inimese käitumisega, kui teda ümbritsevas maailmas midagi muutub.  Samuti leitakse, et  inimese käitumise muutumine võib tuleneda ka mõnest mõttest, tundest, mälestusest, mitte ainult välistest mõjuritest.

Psühholoog ei saa näha teise inimese „sisse“. Ta ei tea, mis teise inimese peas toimub, mida teine mõtleb või tunneb lihtsalt talle otsa vaadates. Teadmised, mida psühholoogidele õpetatakse, pärinevad testidest, uurimustest, vaatlustest ja katsetest. Psühholoog on palju õppinud, millised asjad kuidas inimesi mõjutavad, ning omandatud teadmised on aluseks psühholoogide oskusele/püüdlustele aidata inimesel lahendusi näha olukordades, kus inimene ise hakkama ei saa. Psühholoogi võib vaadelda kui kõrvalseisjat, kes aitab näha olukorra erinevaid tahke.

Kui inimene on käinud mitme psühholoogi jutul, siis enamasti leiab ta, et nad kõik ei anna üldse mitte ühesugust nõu. See tuleb sellest, et erinevad psühholoogid võivad kuuluda eri koolkondadesse ning erinevad koolkonnad peavad kõige paremaks ja õigemaks erinevaid teooriaid, mistõttu nad kasutavad ka erinevaid seaduspärasusi inimeste käitumise seletamiseks. Oluline on mõista, et erinevate murede leevendamiseks ei ole olemas universaalset tehnikat – nii nagu ka köha ning nohu ei saa ravida sama siirupiga. Seetõttu võib sobiva psühholoogi leidmine võtta mõnijagu aega.